Geneetiline mälu – miks mõned probleemid ei lahene pingutustele vaatamata?

1952. aastal sündis Ameerika Ühendriikides Leslie Lemke. Tema juhtum kuulub selliste hulka, mis nihutavad meie arusaamu maailmast, võimalustest, puudutab meid inimlikult ega ole jätnud ka teadlasi hämmingusse sattumast. Varajasest lapsepõlvest on Leslie pime. Ajukahjustus aeglustas tema arengut. Alles 12-aastasena õnnestus Leslie’l esimest korda iseseisvalt püsti seista ning 15-aastasena hakkas ta kõndima.

Kui Leslie oli 14, kuulis öösel tema kasuema May, kuidas Leslie veatult klaveril Tšaikovski esimest klaverikontserti mängib, olles seda päeval televiisorist kuulnud. Leslie on võimeline ühe korraga jätma meelde mistahes pikkusega helipala, kopeerima ja täiendama seda. Tänu toetavatele lähedastele on ta tänaseks virtuoosne helilooja. Seda kõike olles pime ja ajuga, mis ei võimalda isegi kõige elementaarsemat muusikalise hariduse omandamist.

Sellised justkui õhust ja armastusest tekkinud anded panid teadlasi esitama kord radikaalsena kõlanud küsimust kas võib olla nii, et sünapsid ajus ei olegi tegelik mälu hoidla, vaid on olemas geneetiline mälu?

Tänapäeva teaduse jaoks ei ole rakumälu enam hüpotees, vaid fakt. Kuigi palju on veel avastamata, on uuringud on näidanud, et elu jooksul teatud stressile allutatud isendid annavad seda informatsiooni geenide kaudu oma järglastele edasi. Nii võivad keskkonna mõjul organismis muutunud geenid elada mitmeid põlvkondi järglastes, kes ei puutugi kunagi elu jooksul sama keskkonnaga kokku.

Nii oleme seotud oma esivanematega, kellest me suurt midagi ei pruugi teada. Nende kogemused ja läbielamised, võib-olla sadu aastaid tagasi juhtunud, on kusagil baastasandil jätnud meisse jälje. Meie soodumused millekski väljenduvad nii füsioloogiliselt kui ka emotsionaalselt. Kuigi naudime palju individuaalseid privileege, võivad ka paljude probleemide juured peituda, nii nagu me Ühtsuse Keskuses nimetame, negatiivses suguvõsa programmis. Meie isiklikule elukogemusele vaatamata olemasolev dispositsioon, mis sunnib meid käituma või reageerima ühte või teist viisi. Kehvad suhted lastega, konfliktid vastassooga, erinevad mentaalsed piirangud ja hirmud võivad olla kõigest ebasoodne pärand, mida oleme saanud, kuid mis mõjutab meie igapäevaseid otsuseid ja elu, mida elame.

Paralleelselt teadusega, kes läbi geenitehnoloogia proovib lahendada palju senilahendamatuid probleeme, läheneme meie negatiivsele suguvõsa programmile teadvuse tasemel. Suguvõsa tervendamise kursus on nagu antiviirus, mis võimaldab lahustada põlvest põlve edasikanduvaid sisemisi emotsionaalseid takistusi tuleb lihtsalt nendele ligi pääseda.

See kursus koosneb loengust ja sügavast meditatsioonist, mis annab võimaluse puutuda kokku oma alateadvuses peituva päriliku valujoaga ning sellest vabaneda. Iga lõpuni teadvustatud emotsioon ei kordu enam iial, sest mõistus kipub tegema seda, mis on talle kasulik. Kui ta ei teadvusta alateadvuses toimuvat, ei ole ta ka võimeline nägema selle ebasoodsat mõju. Seetõttu vajame meditatsiooni, mille käigus toimuvad taipamised on osalejate jaoks tihti elumuutva tähtsusega.

Järgmine suguvõsa tervendamise kursus toimub juba 22. juulil, registreeruda saad SIIN.

 

© MTÜ Ühtsuse Keskus
Autor: Carolina Daineka
Fotod: hubpages.com ; Vitaliy Smolygin/iStock