Milline inimene on “vaimne inimene”?

Stereotüübid on teemas ega pole jätnud puutumatuks tänapäeval läänemaailmas levinud termineid “spirituaalsus” või “vaimsus”. Me kõik usume, et teame, millest käib jutt, kui räägime “järjekordsest vaimsest tegijast”, kuid igaühe sisemine arusaam ning taju (tegelikult pilt) vaimsest inimesest on erinev. Kas vaimne inimene on habemega räbalalt riietunud mees? Kas vaimne inimene = vaene inimene? Või on ta ravitseja-tervendaja? Kas jooga ja meditatsiooni hobikomplekt on pääse vaimsete inimeste klubisse? Kas valgustunud inimese näol on ka magades helde naeratus? Kas erinevate õpetuste ja teadmiste hulk ning oskus neid teadmisi rakendada määrab inimese spirituaalsust?

Võib-olla puukallistaja imidž on äriinimese jaoks vastuvõetamatu – kas seetõttu peaksid end vaimsusest eraldama? See oleks analoogne lähenemisele “Kõik islamiusulised on terroristid”. Vaimsus on miski, mis seob igat olendit. Sellel ei ole vähimatki pistmist sellega, millega Sina end samastad ning kuidas ennast väljendad. Sellel ei ole pistmist Sinu teadmiste, oskuste, rahakoti suuruse, eriala, hobide, soo või vanusega.

Ühtsuse seisukoht vaimsuse kohta on väga lihtne: “Õnnelik inimene on vaimne inimene.”. Ja õnnelik inimene on see, kes tunneb siirast rõõmu sellest, milline ta on ja mida teeb. Kellel on mugav olla iseendaga. Olgu ta sõjaväeohvitser, ärijuht, Instagram’i modell või puukallistaja, iga inimese sisemise otsingu tuumaks on leida tõeline ühtsus iseendas.

 

© MTÜ Ühtsuse Keskus
Autor: Carolina Daineka
Foto: JP Sears