Mis juhtub eluga “vaimu rämpstoitu” süües?

Kindlasti ei saa öelda, et tänapäeval oleks infopuudus tervisliku elustiili temaatika osas. Lugedes ja kuulates kõikvõimalike teineteist toetavate ja vähem toetavate teooriate ning soovituste kohta, võib hoopis tekkida tunne, et elame sellekohase teabe ülekülluses. Motiivid, mis seisavad paremate valikute tegemise taga toitumises või trennis, on erinevad, kuid üldiselt võib neid koondada soovi alla elada paremat elu – mida see siis meie jaoks ka ei tähendaks.

Kui palju keegi neid soovitusi või nõuandeid rakendab oma elus, on igaühe enda teada. Valikud igal juhul enda teha. Ja seda tasub rõhutada – me elame suurepärases maailmas, kus peaaegu alati on valikud enda teha. See on ekslik mõtlemine, et keegi teine on meie valikute ja seega ka tagajärgede eest vastutav. Kehva toitumise ning liigse kehakaalu või terviseprobleemide sündmuste ahelas näib see ka igati loogiline, et keegi teine ei sundinud aastaid rämpsu sööma.

Valikute tegemine ongi tegelikult kogu käesoleva kirjutise tuum. Tihti astume elus ühe ja sama reha otsa, sest puudub teadmine, et meile on kingitud tohutu vägi oma elu meisterdamisel. Me ei märka seda, keegi ei ole meile sellest rääkinud ning kindlasti ei näe tänapäeval palju inimesi, kes elaksidki teistmoodi. Ent just valikute tegemine on võimas ning lahutamatu osa teadliku elu loomisel. Teadvustamine, et mitte keegi teine Sinu elu eest ei vastuta ega saagi vastutada, kingib tohutu vabaduse.

Meie elu kujuneb teadvuses ning loovad seda meie pidevad mõtted ja tunded.

Kuigi räägitakse üha rohkem sellest, et mõtted ei ole hoopiski kolmandajärgulised pärast tegusid ja sõnu, ei ole see teadmine veel massidesse imbunud. Suurem osa ei pea mõtteid olulisteks, kuna tundub, et just teod kujundavad saatuse käekäiku ning viivad konkreetsete käegakatsutavate tagajärgedeni. Jah, tegu viib tagajärjeni, kuid lisaks meie aktiivsusele välismaailmas eksisteerib peenem tase, kust asjad tegelikult alguse saavad. Maailm ON põnevam, kui ta pealtnäha tundub.

Kui see oleks teaduslikult tõestatud fakt, et iga lendu lastud mõte täitub, kas ei püüaks me siis olla nende mõtlemisel hoolsamad? Aga mis siis, kui see on nii, kuid me lihtsalt seda ei märka?

Mõte on materiaalne. See ei ole sõnakõlks või vaimsete veidrikute väljamõeldis, vaid fakt, millele teadus alles hakkas otsima kinnitust. Mõte loob reaalsust, kuid mitte ainuüksi. Mitte iga mõte ei täitu või ei täitu kohe, mis on ka suurepärane, arvestades sisemist reostatust, milles inimkond hetkel viibib. See annab meile võimaluse enda sees millestki vabaneda, et siis ühel kenal päeval korjata hoopis maitsvamat vilja. Ent mõte, millega kaasneb emotsioon, eriti kui see on tugev emotsioon või pikaajaliselt korduv emotsioon, realiseerub varem või hiljem. Seda nimetatakse ka külgetõmbeseaduseks, mida, pärast filmi “The Secret” ilmumist 2006. aastal, kasutavad paljud soovitu manifesteerimiseks.

Sisuliselt töötab külgetõmbeseadus nii, et mõte ning tunne tõmbavad ligi või loovad vastavaid olukordi. Võib-olla oleme sellest isegi kuulnud. Külgetõmbeseadus võimaldab tõepoolest meil saada seda, mida südamest ihaldame, kuid täpselt samamoodi tõmbame oma ellu seda, mida kardame, mis meid häirib või vihastab – tegelikult ükskõik mida, millel hoiame oma tähelepanu. Kindlasti teame, et nn. negatiivsed mõtted ja tunded loovad probleeme, kuid ei pruugi osata seda teadmist otseselt igapäevaelus rakendada, sest oleme programmeeritud teistsugustele harjumustele. Umbes nagu suitsetamine – pakendi peal on kirjas, et see on kahjulik, kuid sõltlane ostab selle ikka.

Eelmise aasta suvel Itaalias rannas “Triumfikaart” lugedes taipasin ma esimest korda selgelt, kuidas masin töötab. Mitu päeva elasin ma kuuma päikese all sisimas läbi romaanis kirjeldatud sündmustikku ning märkasin ühel päeval, et seni rahuliku ranna kohal hakkasid tiirutama helikopterid, mis ehmatasid ning see hirm oli tuttav. Samasugust hirmu kogesin eelneval päeval õhurünnakust lugedes. Tagasiteel Itaaliast peatas meie bussi esimest korda Austrias politsei (ja ma reisin bussiga väga palju), kes teostas kontrolli. Saksa keelt kõnelev politsei, kontroll ning jälle sama hirm – olukord ei olnud raamatuga võrdväärselt traagiline, kuid sarnasus oli hämmastav. Ka tol hetkel mõtlesin, et kui üks raamat suudab tekitada kaks konkreetset olukorda, kas ei tasuks olla tarbitava informatsiooni suhtes valivam?

Sattusin hiljuti ETV klipi peale, milles räägiti teadlikust meediatarbimisest ning veendusin taas, et ühte ja sama on võimalik näha hoopis erinevalt. Klipis pakkus kõneleja süveneda rohkem meedia nurgatagustesse, uurida fakte, kahelda ning kontrollida. Kui teadlik meediatarbimine soosib suuremat süvenemist ühiskonna probleemidesse, siis sel juhul on käesolev artikkel pigem teadlikust meedia mittetarbimisest.

Miks? Sest ülalmainitud teadmiste valguses näeme, et see, millel hoiame oma tähelepanu, tuleb meie ellu. Probleemidest lugemine, nende nägemine, nendesse süvenemine ning nendest pidev rääkimine vaid paljundab probleeme. Ent kui harjumuspärane on karta mitte teada seda, mis maailmas “tegelikult toimub” (Sinu maailmas toimub ainult see, mida Sina lood). Kui harjumuspärane on vaadata saateid, filme või seriaale, mis on pungil vägivallast ning intriigidest suhetes? See on mantra, mida me mitteteadlikult valime korrata ja imestame hiljem, et perekonnad lagunevad, et inimesed on meie vastu õelad või ebaõiglased. Kui palju me märkame seda, et oma lähedaste, sõprade või kolleegide seltsis kurtmine järjekordse asja üle, mis on siin ilmas kehvasti, loob meie homset reaalsust? Tavaliselt ei märka.

Selle artikli eesmärk ei ole kellegi harjumusi hukka mõista. Samuti ei taheta sellega öelda, et meediat tuleb karta ning sellest hoiduda, põgenedes täielikult ühiskonnast üksikule saarele. Artikli eesmärk on heita valgust sellele, et vaimutoidul on otsene mõju meie “elutervisele”, ning anda võimalus teha parema elu nimel paremaid valikuid.

Ainult teadmistest ei piisa.

Igaüks, kes on kasvõi kord püüdnud oma elus mõnda harjumust muuta, teab, et see ei ole alati sugugi kerge. Kõige levinumad näited on sõltuvusest loobumine või dieet. Inimesed teavad, et siiani on nende valikud olnud kahjulikud, kuid millegipärast jääb ring suletuks. Teadlikkus oma harjumuste mõjust on oluline, kuna see tekitab vajaduse transformatsiooni järele, kuid ainuüksi teadmisest ei piisa, et transformatsioon toimuks.

Meie laastavaid käitumismustreid põhjustab tervendamata valu. Tõeliselt õnnelik inimene ei saa langetada otsuseid, mis loovad tema enda jaoks kannatusi. Suitsetaja ei ole kunagi suitsetamises süüdi. Suitsetajat sunnib suitsetama tema alateadvus, tema neuronühendused, mis aastatega formuleeritud said. Valik kahjuliku kasuks toimub sõltlase ajus automaatselt. Alateadlik mõistus on lihtsalt teadlikust niivõrd palju kordi võimsam, kiirem ning pealetükkivam. Alateadvusest on võimalik kirjutada eraldi artikli ning huvilised saavad alati ka ise teema kohta uurida. Käesoleva kirjutise raames on oluline teada, et harjumuse muutmiseks ei piisa kõigest välistest pingutustest, vaid muutus paremuse suunas peab toimuma ennekõike teadvuses. Sama printsiibi järgi saavad ka eluterved harjumused olla automaatne aju valik vs. raske eneseületamine.

Teadvuse kasvuga olen tegelenud 2013. aastast Tallinnas Ühtsuse Keskuses. Kõik, millest selles artiklis on juttu, on vaid väike osa teadmistest, mis on saanud nende aastate jooksul minu igapäevaseks reaalsuseks. Tänapäeva võimaluste juures võin öelda, et kannatamine suhetes, tööl, tervises või finantsiliselt on vabatahtlik, mitte loomulik eluga kaasaskäiv fenomen. Absoluutselt igast olukorrast on võimalik välja tulla vabama, tervema ja õnnelikumana, sest oleme ise nende olukordade loojad. Ning kohe kindlasti ei pea olema oma destruktiivse mõistuse ori, mis tõmbab ligi mittesoovitud kogemusi. See on minu kogemus ja paljude inimeste kogemus, kes on võtnud Ühtsuse Keskuses ette selle põneva teekonna nimega teadvuse kasv.

 

Mine Ühtsuse Keskuse sündmuste kalendrisse

 

© MTÜ Ühtsuse Keskus
Artikkel: Carolina Daineka